Juhuslikult läks siis nii, et veedan üle iga kahe nädala kaks nädalat Eesti-Soome laeval joonistades. Seda omal algatusel, kuna leidsin kapist värvid ja otsustasin kasutada maksimaalselt aega ja võimalust end proovile panna. Ma väga ei mäleta, et oleksin peale kooliaega üleüldse midagi väga joonistanud, aga kunagi ju ei tea, mida, millal ja mis olukorras veel kunagi elus vaja võib minna. Seega lihtsalt hakkasin kuskilt otsast pihta ja kaks nädalat järjest, iga päev ca kaheksa tundi. Ka järjest ja tavaliselt pika järjekorraga. Igal õhtul arvan, et olen kuulnud-näinud-teinud juba kõike, kuid iga uus päev toob uued üllatused ja uued väljakutsed. Tänane väljakutse oli näiteks joonistada ühele emale käe peale kass, kusjuures tahtis ta seda nii, et tal endal oleks mugav vaadata, mitte teistel. Seega - et mitte paikneda tal seljas ja joonistada üle õla, maalisin kassi enda poolt pea alaspidi. Polnudki nii keeruline, kui ma alguses arvasin.
Mõningad
meeldejäävamad seigad selle kõige juures.
Algatuseks
lapsevanemad – sellega on täitsa eriteema. Et siis saab lasta teha
näomaalinguid käe peale (nagu nad siin seda nimetavad,
klassikaliste näomaalingute tegemisest loobusin, kui nägin tulemust
uuesti kojusõidul peale päevast linna peal kolamist), millist
iganes hing ihaldab ja raha maksma ka ei pea. Tavaliselt on taolistel
tegelastel näidised valikus ette anda ja laste meelelahutused enivei
kallid, seega saan aru, kui nüüd sellist varianti kuuldes lähevad
lapsevanema silmad punni, kõnevõime mõneks ajaks kaob ja aju
täitsa teistpidi tööle hakkab. Ja siis hakkab tulema asju.
"Lase joonistada kalad, sa oled ju Kalade tähtkujus!!"
"Oh, tee tead see ying-yang'i märk!"
"Vaata, kuule, see karvane lind oleks lahe, sealt Star Wars'i filmist, ma'i mäleta ta nime praegu..."
See, et lapsel, kelle käe peale ma neid asju peaksin maalima, ei ole suurt aimu, misaasi see vanema poolt soovitu on, midamoodi välja näeb ja millist diibimat tähendust kannab, veel vähem on tal soovi just seda enda käe peale saada, see neid kuigivõrd ei morjenda.
"Tahan punast autot ja et tal oleks roosad rattad."
Ja kohe tuleb kõrvalt ema protest: "Mis mõttes roosad rattad, ühelgi autol pole roosasid rattaid!"
"Ma võin küll joonistada roosade ratastega punase auto," pakun tagasihoidlikult.
"Mitte selles pole asi! Autol ei käi roosad rattad!"
"Aga ma TAHAN roosade ratastega!"
"Kui sa siin niisama lollitad, siis ei saa üldse. Tõuse püsti ja lähme minema!"
Ja kättpidi see emme oma lapse minema tariski, ei saanud too isegi autot ilma ratasteta.
Või
vastupidi - emme ja issi toovad kahe vahel kohale vastupunniva lapse
ja hoiavad ta kätt kinni, kuni pilt saab tehtud, sest nii on
vanemate tahe. "Ähh, tasuta saab ju", ütlevad nad.
Ühel
päeval läks nii: emme üksi tassis kohale juba väga vastumeelselt
meelestatud suht imikueas tegelase ja nõudis talle südameid käe
peale. „Talle vist ei meeldi, ehk pole siis vägisi vaja,“
julgesin röökivale, elu eest rapsivale ja silda viskavale titale
pilku visates arvamust avaldada. „Pole midagi, talle tegelikult
meeldib, talle on neid varemgi tehtud. Aita mind, hoia sa teda
teiselt poolt kinni!“, ähkis higine ema.
Mina vä?? Nagu päriselt
vä??? Varemgi – mitu inimest teda siis kinni on hoidnud??
Tõmbasin
kähku titale pintsliga kaks kriipsu, mille peale röök läks veel
valjemaks. Õnneks tuli selle peale ka emmel nats oidu pähe tagasi:
„Okei, täna vist tõesti õnnestu, nii kahju...“.
„Palun
joonista mulle kastiauto,“ ütles järgmine väike armas poiss.
„Mis kastiauto, sulle meeldib ju see mainkräfti lammas!! Sa oled
ikka rumal küll, kui lased nüüd mingi kastiauto joonistada!“
sekkus kohe sõjakas emme kõrvalt.
Tead sa ise oled üks rumal
mainkräfti lammas – piiksusin veel titasituatsioonist häirituna
siis juba suht ebaviisakalt, aga vähemalt oma hetkearvamust ausalt
sõnastades. Mõttes muidugi.
Lastega
on vahvam ja kergem, kui neile sõna antakse. Enamasti õnneks
antakse. Ja enamasti on neil ka üsna selge nägemus asjast olemas.
Printsessid ja draakonid, lilled ja liblikad ja päikesed. Kalad ja
laevad. Hobused ja üleüldse kõiksugu muud loomad-linnud. Põnevamal
juhul siis ka liigilise täpsusega. Haikala, nahkhiir, delfiin,
merikotkas, kajakas, öökull, merihobu ja merihobuke (see siis see
pisike ujuv armas krevetimoodi olevus), gorilla (mitte lihtsalt ahv
eksju), kakaduu (aga mitte papagoi), alligaator (aga mitte
krokodill). Skorpion ja siil – neid on üllatusena siiani soovitud
vaid üks kord. Lemmik siinjuures üks väike veel piiratud
sõnavaraga soome poiss, kes ütles ainult: „Aasi“. Nagu ka minu
soome sõnavara võib järsku osutuda piiratuks, mõtlesin
paaniliselt: oli see eesel või polnud see eesel. Mu mõttelagedat
nägu nähes selgitas poiss: „hevonen, seisoo.“ No selvä juttu,
eesel see on. Teine tore tüdruk oli otsapidi seotud oma pere
harrastuse koerte tõuaretusega ja tahtis koera sellist tõugu,
millest ma polnud kuulnudki. Jutu käigus selgus, et see oli üks
nendest taskukoerte liikidest, keda riidesse pannakse ja kaenlas
kantakse. Õnneks oli ta nõus ka kuldse retriiveriga, mille
väljanägemisega ma rohkem kursis olin. Teisel koeraarmastajal
jooksis võimaluste rohkusest juhe raginal rulli: „Joonista mulle
koer. Ei, hundikoer. Ei, tegelt hundikoera kutsikas. Ja emane!“
See, et emane, seda peab muidugi olema näost näha eksju??
Suurt
kasu on sellest, kui oled näinud ära kõik multikad ja oled kursis
kõige muu hetkel lastemaailmas lained löövaga ja tead neid
tegelasi une pealt. Spiderman, Superman, Batman ja kõik muud man´id
ohvkoors. Ninjakilpkonnad. Kõik muumid ja muumitaolised.
Piknemäkviinid, hellõukitid, kõike värvi ja kuju angriböördsid
(kusjuures mulle oli üllatus see, et lisaks kujule ja värvile on
neil kõigil muideks ka oma nimed olemas), Elsa ja Anna
(lumekuningannast). Viimasega seoses avastas üks koolipoolik, et
vahva oleks lasta see joonistada hoopis jala peale ja põhimõttel
monkey-see-monkey-do veetsin ma tol päeval edaspidised 1,5 tundi
järjest ka kõigile teistele kümneid Elsasid sääre peale
joonistades. Hätta olen siiani jäänud vaid tegelasega nimega
Dusty, kelle hilisem guugliotsing identifitseeris kui oranzi värvi
multikalennuki.
Tiinekate
lemmikud on loomulikult luukered, ämblikud, ponid, noolega
läbistatud südamed, ükssarvikud, mõni tahab näiteks coca-cola
purki või siis lihtsalt „midagi cool´i“. Selleks puhuks on mul
varuks muuhulgas öine New York´i skyline, kaasa arvatud Lady
Liberty ja Hudson´i jõelt peegelduvad kõrghoonete tuled. Esimene
tiinekas, kellele selle joonistasin, istus kuni reisi lõpuni paigal
ja ainult imetles oma kätt. Ei erine ka täiskasvanud – nii mõnigi
kord tuleb peale last järjekorda ka emme ja tahab häbelikult
näiteks randmele liiliaõit või orhideed. Selle peale virutab silme
ette mingi uue flashback-pildimälu, mis kuskilt järsku on mulle
pähe juurde arenenud ja seal tekkinud kujutise järgi tuleb
liiliaõis millimeetrise täpsusega tolmukateni välja. Sama asi võib
samas ka vembu mängida – orhideed soovinud emme pidas ilmselgelt
silmas ühte õit, mina aga olin just nats aega varem vaadanud
kellegi facebook´i fotot oma arutult õitsevast
orhideest-potilillest aknalaual ja just selle see emme oma randmele
saigi. Koos poti ja aknalauaga.
Mõned
laste selged ja põnevad soovid veel, mis on meelde jäänud. Näiteks
sipelgate paraad – sai, esimesel sipelgal lipp ka uhkelt käes. Üks
vene poiss, kes tahtis, et joonistaksin talle käe peale pastaka. Ja
kohe järgi tema vend, kes soovis pintslit.
Üks soome poiss, kes
jälle minu äkilise soome keele lühise peale joonistas ise paberile
ette – kast täppidega. Paraku ei saanud ma sellest targemaks,
arutasime ühe lähedalseisva issiga, kas võiks tegu olla mingit
sorti seibi või kinnitusdetailiga. Selgus tuli siis, kui vaene laps
oli end pea sodiks seletanud ja juba valmis loobuma – täppidega
kast pidi kujutama täringut.
Tänane jaapani tüdruk, kelle sooviks
oli "diamond ring".
Ja muidugi minu senine absoluutne lemmik –
mõningate puuduvate hammastega vene rahvusest koolipoolik, kes
susistas: „pilasoksssiskoi.“
Say what???
Issi tuli appi: „Pirozok
s sosiskoi.“
„Daaa!“ rõõmustas koolipoolik.
„Patamusto eta
maja ljubimaja eda“.
Okei. No mis passid, maali siis lapsele käe
peale viineripirukas! Flashback hakkas tööle, laps sai käe peale
Statoili hot dog´i (kui lihtsalt pirukas, siis kust sa tead, et see
just viineripirukas on eksju) ja oli õnnelik.
Noh
ja ühe päeva siis joonistasin terve päev kõigile olenemata
vanusest, soost, rahvusest või nahavärvist põsele saksa lippe. Jalka MM-i võitsid, sellepärast.
Kõige
selle juurde käivad muidugi rahva pidevad arutelud minu nö. akadeemilise
kunstihariduse kohta ja vaidlused, et no pole võimalik, et pole.
Tegelikult ka ei ole. Viimasel ajal ma väga vaielda ei viitsi ja
ütlen, et no olen jah nats joonistamist õppinud. Siis on rahvas
rahul. Väga ei valeta, nüüdseks juba ju olengi - siinsamas, kogu
selle suve kokku 5,5 nädala jooksul - iga päev 8 tundi puhast
praktikat. Ning olen hiiglama õnnelik, et selline võimalus mulle
kogemata sülle kukkus. Sest täna ütles mulle üks naine (peale
jälle teemaarendust, et ei, ma ausõna pole kunstikoolis käinud):
„Teil on fantastiline looduslik anne, te peaksite seda veel edasi
arendama. Te peaksite lasteraamatuid illustreerima!“ Kuna tal oli
kolm imeilusat last ja ta ise meenutas mulle nii väga mu kallist
sõbrannat, keda ma pole kaua-kaua näinud, siis mõtlen – ehk on
tal õigus :-D.