Vahetult enne SuperStarilt mahaastumist 2014. aasta augustikuu viimasel päeval lubasin oma viimases postituses kirjutada armastuskirja SuperStarile hiljem. Sest armastus see tõepoolest oli, kogu need koosveedetud 5,5 nädalat ja soe kiirgus südames alati, kui nii armsat rohelist-oranźi jälle kord kuskilt rannapromenaadilt silma hakkab.

Kaks aastat võttis asi küpsemiseks aega, aga täitmata see lubadus ei jäänud. See blogi ongi minu armastuskiri SuperStar'ile.

Head teed Sul minna!

Sunday, August 31, 2014

Post Scriptum



Bye-bye, Helsinki!
Minu SuperStar - ma kirjutan sulle armastuskirja hiljem!
Nüüd aga kõllid põhja ja kõik koos:

SVIIIIT HÕÕÕÕÕUUM AAA-LA-BA-MA!!!!

Saturday, August 30, 2014

Nimedest



Nagu arvata võib, kuuleb siin kõikvõimalike rahvuste seas kõikvõimalikke nimesid.

Mõned tähelepanekud selles vallas.

Kõigepealt kõikvõimalike pilusilmsete nimed. Samamoodi nagu on äravahetamiseni sarnased nad ise, nii on ka nende nimedega ja muu rahva jaoks on nad liiga keerulised enivei. Seega on hästi loogiline, et nad on võtnud endale muukeelsele maailmale tuttavamad alias-nimed ja suht sagedane, et tutvustatakse end a la Kim-Yong-Tang-but-call-me-Jane. Kuna ka mu enda passinimi on paljudele teisekeelsetele hääldumatu, siis olen ma ise maailmas ringi rännates teinud sedasama ning täitsa mõistan selle teema sisu.

Soome kõige populaarsem poisinimi on Eliot. Või tuleb see sellest, et seda kuuleb kõige rohkem, kuna ilmselt kõik soome kasvatamatud poisid kannavad nime Eliot – igatahes pea igal reisil on keegi Eliot, kelle peale vanemad pidevalt röögivad. Ja et see röökimine lastekarja seast ikka selle õigeni jõuaks, siis oli kõigepealt vaja röökida „ELIOTTTT!!!!“

Eestlastel on teaduspärast levinud komme panna lastele hästi keerulisi välismaa nimesid. Või siis mitmeid nimesid. Või siis kuulsuste nimesid. Huvitav on see, et ka taolisenimelised kippusid enim pahandust tegema ja kõlasid seega kõige rohkem. Rikkardo! Kristella Lisanna Katariina! Kristiaano! (ma igaksjuhuks ei hakka siinkohal nende õiget kirjapilti välja nuputama – jumal teab, milline see veel olla võib). Kristiaano-kisamise-reisi ajal tekkis veider analoog telekast tuleva kommenteeritud jalkaülekandega mängust, kus üheks meeskonnaks on Portugali koondis.

Ja siis oli üks seltskond rumeenlasi või bulgaarlasi, kelle ühe lapse nime kirjapildist pole mul jällegi õrna aimugi, aga selle hääldus kõlas eestikeelsele lihtsalt Ime. Võibolla on see nimi sealkandis väga levinud, aga kuna Ime oli ka paras kraade ja õiendas temaga isa, siis tekkis Ime-kisamise-reisi ajal veider idee – ja vabandage nüüd väga mu rikutud mõtlemist - kusagil mängivast eesti keelde dubleeritud pornofilmist (kui selline asi üleüldse olemas peaks olema). Oma vabanduseks võin öelda, et arvestades tähenduslikku muigamist ka paljude teiste lähedalolevate (eriti meessoost) täiskasvanute poolt võib arvata, et midagi taolist tuli pähe ka neil.

Ühe reisi lõpust meenub täiesti priceless seik: ilmub äkki välja väga nagu anekdoodist maha hüpanud vene uusrikkurist issi, musklis ja jäme kuldkett ümber kaela ja röögatab üle laeva: "Figaro! Nu-ka bõstro sjuda!!!"
See oli hetk, kus tegin tõesti ebainimlikke pingutusi selleks, et vähegi tõsine ja asjalik välja näha.

Aga minu vaieldamatuteks kogu-suve-lemmikuteks said Lara, Lana, Laura ja Lilian. Nimed ka, aga kindlasti mängis siinkohal rolli ka see, kes neid nimesid kandsid. Nad on kõik õed – Lara ja Lana imeilusad veidi tõmmud tumedasilmsed identsed 8-aastased kaksikud, kes kindlasti teevad kunagi ilma modellimaailmas, ning lihtsalt väga ilusad 6-aastane Laura ja 4-aastane Lilian. Ja neil on ka 2-aastane vend Thomas. Kokku siis 5 last. Nad sõitsid perega päris mitu korda edasi-tagasi ja saime hästi sõpradeks. Nad ütlesid, et peavad mind endale koju kaasa võtma, sest Lara ja Lana joonistasid mulle alati ise paberile ette kümneid imelisi pilte – senitundmatud taimed ja loomad muinasjutumetsast – mida mina siis neile tundide viisi käte, jalgade, kaela ja põse peale maalisin. Nad ütlesid, et nende ema on muinasjutumetsas käinud ja neid asju seal näinud, minuarvates võis see ema väga vabalt sealt ka ise pärit olla – imearmas eesti päritolu naine jumalike juustega. Umbes nagu minul, kui ma nad pea pepuni kasvataks ja nende eest veidi paremini hoolt kannaks. Isa oli jällegi neil ilmselt originaalis kusagilt Türgi kandist – tõmmu ja kena alfaisane. Rohkem-kui-postkaardi-perekond ühesõnaga. Õed suhtlesid vabalt kolmes keeles ja kui tuli aeg minna, siis võtsid Lara ja Lana kumbki ühe õe käekõrvale, Thomas läks kärusse ja nii mindigi. Ühe ütlemise peale, ilma kisa ja mangumiseta. Viimane kord jäi Lilian ilma viimase soovitud pildita, ema ütles, et järgmine kord ja mul oli klomp kurgus, sest mina ju teadsin, et järgmist korda väga tõenäoliselt enam ei tule.

Ja lõpetuseks tänane südantsoojendav – armas eesti tüdruk Bianka. Ka minu noorima tütre, meie pere pesamuna, nimi on Bianka ja kuna eestlasest Biankasid just ülipalju ringi ei jookse, siis vestlesime tolle Bianka vanematega oma Biankadest pea terve reisi. Selle suve jooksul on see laev olnud mu teine kodu – pea niisama armas juba kui päriskodu – seega oli ühe Bianka sattumine siia just minu viimasel õhtul siin natuke nagu märgiline – armas siin sai veel kodusemaks ning ühtlasi tuletas meelde, et homme lähen ma oma päriskoju oma armsa Bianka juurde.


Friday, August 29, 2014

Fantoomlapsed


Fantoomlapsed“ on tegelikult minu enda välja mõeldud nimetus kirjeldamaks neid kummalisi tegelasi, kes tuima järjekindlusega ikka ja jälle kuidagi maailma sisse sattusid.

Ega neid muudmoodi nimetada ei saakski, sest ilmuvad nad kohale ei-tea-millal ja ei-tea-kust ning absoluutselt kindlasti ei-tea-kellega. Üks hetk nad lihtsalt on olemas. Üksi. Väikesed või veel väiksemad. Ja mõnikord ka veel väiksemast veel väiksemad, kelle omaette toimetamist ilma ema-isa konstantse kõrvalviibimiseta hästi nagu ettegi ei kujuta. Seda enam, et tegu on ju siiski üle mere ühest riigist teise sõitva laevaga.

Aga vot. Ronivad ja turnivad nad ja mitte ükski emaks või isaks eeldatav täiskasvanu ei tõuse ega torma neid kuskilt lae alt maha võtma (no ma siis mõnikord võtsin). Sest see pole nende laps. Nad koperdavad ja kukuvad, saavad haiget ja nutavad – ja mitte ükski inimene ei tõuse ega lähe lohutama (no ma siis mõnikord lohutasin). Sest see pole nende laps. Või siis korraldavad nood mingeid arusaamatuid lahkarvamusi või kaklusi teiste lastega – sest fantoomlapsed käituvad reeglina ümbritseva maailma suhtes üsna agressiivselt (see ilmselt ongi nende üleüldse ellujäämise aluseks) – ja jälle keegi ei lähe neid lahkarvamusi ja kaklusi klaarima (no ja ma siis muidugi mõnikord tegelesin sellega ka). Sest see pole nende laps.

A kelle oma ta siis on?

Seda tavaliselt ei saagi teada, sest kuipalju ma ka ei pingutanud märkamaks fantoomlapse „oma“ täiskasvanu väljailmumist, ei õnnestunud see mul kunagi. Sest samamoodi, nagu ilmudeski, on nad mingi aeg reisi lõpupoole veel rohkem kindlasti ei-tea-kellega (või ehk hullemal juhul ka ehk ilma kellegita) lihtsalt üks hetk minema haihtunud.
Ja neid oli ikka üksjagu, rohkem, kui arvata oskaks, ja kaugelt rohkem, kui näha tahaks. Ma jutustan teile kolmest.

Üsna reisi alguses ilmub kohale väike armas poiss, veidi kriimuline ja plekiline, vanuselt nii umbes 3 või tiba allapoole. Ja tal tihedalt kannul poissi kullipilgus hoidev meie perenaine (on selline ametikoht laevas).
Kuule, sa sellest poisist tead midagi, oled sa teda varem näinud? Kõõlus praegu üksi autoteki trepil ja siis hakkas siiapoole tulema.“
Vaatan põnni kriimulist nägu, suuri pruune silmi, uduselt meenuvad ka selle selliga seotult needsamad asjad, millest eespool juttu oli, siis märkan suvepäevitunud käsivarrel tuttavat maalingut.... ja tunnen, kuidas seest õõnsaks tõmbub.
Olen näinud. Eelmisel reisil...“
Kuule, ära hakka!!! Päriselt???“
„Päriselt jah.“....
A pruunisilmsel fantoompõnnil polnud suurte ehmatusest midagi, tema reis jätkus taaskord fantoomilapsele tüüpilisel moel ja lõppes ka, st. üks hetk oli ta lihtsalt jälle ära haihtunud.

Meil oli koolitus – aeg-ajalt neid ikka tuli ette. Tähendas see omakorda seda, et naasesin maailma sisse nats poole pealt. Ja kohe pöördus mu poole üks sellise moodsama vanaisa tüüpi härra – kuldkett, hele suvejope ja purjeking:
„Näh, tütreke, nüid on sellel lapsel küll üks vanem ka olemas. Ja vada, siin sinu üits euuro kah“, ja sirutab mulle mündi.
Ma täitsa kohe päriselt ei saa mitte midagi aru.... välja arvatud, et: „Kas te olete Hiiumaalt? Teil on nii armas aktsent.“
„Saaremaalt ikka“ naeratab härra vastu.
Aga ikkagi – mis vanem, mis euro???
„No sul, saaretüdrik, silt ju ukse pääl – sisse saab ainult vanemaga ja üits euro kah.“
Okei. Saare härra on vist kerged napsud teinud. Või siis... meenub klotsidest kokkupandud püramiid nö. ukse ees, mille olin lihtsalt jalaga kõrvale lükanud. Lähen uurin asja ja ennäe – püramiidil teisel pool ripub lapsekäega kribatud silt „SISSEPÄÄS KOOS VANEMAGA, MAKSAB: 1.- EURO“. Saadan sildi prügikasti, klaarin olukorra ja hakkan süüdlast otsima. Töllaka itsitamise peale ma ta tabangi – minupikkune teismeline tegelane, kes parasjagu juba uut silti meisterdab. Üritan temaga jutu peale saada, aga ta ei ole eriti kontaktialdis ja seda mitte keelebarjääri tõttu – sest oma silte maalib ta eesti keeles. Edasine reis möödub siis nii, et tema muudkui itsitab niimoodi natuke horrorfilmi moodi ja meisterdab uusi kummalisi silte ja mina muudkui rebin neid tükkideks ja üritan talle tulutult tema tegevuse mõttetust ka sõnaliselt selgeks teha. Ma arvan, et ta oli natuke selline häiritud tegelane (sõnast „häire“, vihjega vaimsele). Ei pea mainima, et see oli üks sürrimaid reise üleüldse. Oma täiskasvanuid tal märgata polnud ja fantoomlapsele omaselt haihtus enne reisi lõppu temagi kuhugile teadmatusse.

Jalgupidi pallimeres on koha sisse võtnud mõni arusaamatust rahvusest varatiinekas, kelle jauramine ja töllakuste tegemine nii väiksemaid kui ka mind üha rohkem häirima hakkab. Paar korda kõikides minu poolt vallatavates hulgalistes keeltes pöördumine tolku ei anna, järjekindlalt tehakse tursanägu pähe. Seega järjekordse juba ohtliku trambeldamise peale teen asja selgeks oma resoluutses emakeeles ja istutan tegelased juba ilma tseremoonitsemata kättpidi multika ette rahunema. Altkulmu pilgud reedavad mõtteid, mida nad parasjagu minust mõtlevad, kui ma oma toimetusi edasi teen, aga mõne aja pärast ligineb üks neist ettevaatlikult ja juba tunduvalt sõbralikuma moega. Selgub, et noorhärra siiski vene keeles suhtleb ja hakkab rääkima.

Tead, ma tegelikult ei ole selline.“
Milline?“
Noh... ei tee pahandust.“
Okei. Ainult mulle siin nüüd otsustasid teha?“
Ei.. tegelikult... või noh... Ma arvan, et lihtsalt sellepärast, et ma olen vihane ja kurb ja siis nagu tahaks ise ka paha olla.“
Okei. See kõlab tegelikult üsna loogiliselt. Tahad sa sellest rääkida? Mul on aega.“
Eks vist jah, mul tegelikult ei olegi väga kellegiga rääkida... Noh, mu ema on venelane, aga isa austraallane ja elab Uus-Meremaal... see tähendab, et me kõik elasime Uus-Meremaal, aga nüüd läksid ema ja isa lahku ja me kolisime alguses natuke teise kohta Uus-Meremaal, aga ema ei tulnud seal toime ja nüüd me kolime vanaema juurde Valgasse... aga mul oli seal kool ja sõbrad... see teeb mind vihaseks. Aga kurb olen sellepärast, et peale seda, kui ära kolisime, pole ma oma isa üldse enam näinud ja ta ei taha minuga isegi enam rääkidagi. Skaibis teda pole ja telefoni ei võta...“

Tunnen, kuidas kurgus kriipima hakkab. Vastikud värdjad täiskasvanud.

Äkki on tal praegu lihtsalt kiire või pingelisem periood tööl või muude asjadega? Täiskasvanutel on vahel nii...“
No see oli küll nüüd üks üsna hale katse ja kohe saan sellele ka kinnituse, kui poiss mulle tuka alt põlgliku muige heidab.
Tead ma võib-olla ei ole veel päris suur ja värki, aga loll ma ka pole.“

Neelatan. Kes teab, see teab seda, et mulle on see teema tegelikult hellem, kui ma seda välja paista lasen.

Aga tegelikult on Valgas ka täitsa tore. Päriselt ka!“
No veel rohkem päriselt oleks võinud selle praegu muidugi ütlemata jätta. Või vähemalt midagi mitte nii ajuvaba suust välja ajada.
Jajah, muidugi... Aga ma siis lähen nüüd.“

Ja nii ta läkski. Ta jääb mulle eluks ajaks meelde. Ja mina talle ilmselt ka – selle rumala tädina, kes väitis, et Valgas on tore.








Thursday, August 28, 2014

Kurjad


"Suu kiinni, seuraavalla kerralla saat turpaan, ma vannon sen!!” kõlab kuri naisehääl, kui alles trepist üles tulen. Eestikeelses vabatõlkes siis umbes et suu kinni, järgmine kord saad lõuga. No tere hommikust sulle ka. Kohapeal tundub nagu kõik rahulik olevat, mõned lapsed, mõnd täiskasvanud. Lähen toon alt oma vajalikud võtmed, tagasi tulles ehmatab mind naisterahvas, kes diivanil istudes surub hoolega vastu otsaesist midagi, mis tunduvad olevat käterätti mässitud jääkuubikud. Jestas, millest ma vahepeal ilma olen jäänud? Kas jõudiski too seuraava kerta vahepeal kätte??
"Saan ma teid kuidagi aidata?"
Selgub, et ta oli infoletist midagi küsinud ja ümber pöörates kolatanud peaga otse keset põrandat seisvat posti (no on meil jah seal üks post) nii, et pilt olla korra taskus ära käinud.
Samas kostub juba kuuldud ähvardus selja tagant uuesti. Hääle järgi tuvastan tigeda olemisega soome mamma, nii umbes 150 kilo kaaluva. Ta pöördub nii oma lapse poole ja arvestades sama väljendi kordumist veel mitmeid kordi, tundub see nende normaalne suhtlusviis olevat.

Samal ajal hulbib lainetes mööda suur valge kummut.

Mu päev alles algab... 


Wednesday, August 27, 2014

Sassis


Viimane reis, loputan oma pintsleid ja vahetan värvivee puhta vastu, sisse astub muhe soome papi, noogutan talle ja naeratan - nagu me siis kõikidele noogutame ja naeratame - papi noogutab ja naeratab vastu ja astub kabiini, mina korjan oma kodinad kokku ja astun uksest välja. Ja alles tükk maad hiljem saan aru, mis selles situatsioonis valesti oli - asi nimelt toimus naiste WC-s.
Teenindus 5+, kas pole, isegi valesse vetsu sisse astudes tervitab personal viisakalt.

Tuesday, August 26, 2014

Keeltest



Võiks ju arvata, et siin sellise rahvaste ja rahvuste paabeli seas ilma mitmete keelte valdamiseta nagu hakkama ei saakski – tegelikult hädapärast saab küll ja saadaksegi. Aga ma arvan, et siis pole see elu siin üldsegi nii huvitav, kui seda on minul.

Ma nimelt räägin vabalt nelja keelt, natuke vähem veel ühte ja veel natuke vähem veel ühte (ülikoolis õpitud juriidilise taustaga ladina keelt ma siinjuures ei arvesta, aga väga hea, et seda kunagi tuubitud sai, sest sealt pärineb põhi ka paljudele teistele keeltele, mis omakorda kergendab põhilise mõtte äratabamist ka sellises jutuvadinas, milles ise kaasa lüüa ei oska). Ja loomulikult sellise suurepärase keelepraktika võimaluse juures kasutan ma seda aktiivselt ja suhtlen hommikust õhtuni oma kõigis keeltes olenemata selle valdamise astmest ning üritan hoolega veel lisaks juurde kahmata, mis vähegi võimalik. Teine tore külg asja juures on see, et siis kooruvad inimeste tagant välja lood ja just see teeb kogu selle asja nii põrgulikult põnevaks. Kes ollakse, kuhu minnakse ja kust tullakse, mida on kuuldud-nähtud ja mis teoksil, mida arvatakse ja mõteldakse.

Nalja saab ka. Tavaliselt eeldatakse, et ma olen siis loogiliselt kas eestlane või soomlane ja ühega nendest kahest keeltest saab minuga ka siis jutule. Ega ma ei ütle ka midagi, itsitan omaette, kui maalimisjärjekorras näiteks vene keeles paaniliselt arutatakse, et kuidas ometi öelda soome keeles, et kassi tahan. Ja siis ehmatan esimese venekeelse tema poole tema puhtas emakeeles pöördumisega pooleks.
„Sa räägid vene keelt?? Mis keeli sa veel oskad?“ küsivad nad imestunult.
„Kõiki,“ tavatsen ma selle peale vastata.
Ja kui ma siis nende kuuldes olen juba erinevate inimestega kordamööda ja korraga vähemalt 4-s keeles jutustanud, siis nad seda vankumatult usuvad ka. Prantslased kiljusid vaimustusest, kui sekkusin nende vestlusesse lähiaja ilma teemadel nende oma emakeeles (3 aastat prantsuse keele õpinguid ülikoolis) ja hispaanlastele suutsin hädises inglise keeles esitatud küsimise peale juhatada teed laevast välja nende emakeeles (aasta hispaania keele õpinguid niisama hobi korras).

Mis on veel huvitav – absoluutselt kõik väikesed ja üleüldse rääkida oskavad idamaised pilusilmsed lapsed (ma jälle ei hakka igaks juhuks maade kaupa liigitama) suudavad end väljendada inglise keeles samavõrd, kui nad üleüldse rääkida oskavad. Samal ajal, kui nende vanemad tavaliselt üldse mitte. Ilmselt on sealne kontingent aru saanud, et oma keele ja kirjaga nad maailmas kuigi kaugele ei jõua ja noorem põlvkond saab nüüd inglise keelt juba koos emapiimaga.


Selle valdkonna ainuke probleem tekibki näiteks varatiinekatest lätlaste, leedukate, poolakate jmt. seltskondadega, kes reeglina peale oma emakeele ei saa aru ühestki muust keelest. Kas nad seda koolis tõesti ei õpi või siis on muidugi ka võimalus, et lihtsalt ei taha aru saada. Sest enamasti on mul vaja nende seltskondadega suhelda sellepärast, et tehakse töllakusi. Siis läheb sel puhul käiku pisut valjemas toonis minu emakeel koos kehakeelega, mis ei jäta ühtegi kakspidist arusaamist sellest, kuidas nüüd otsekohe käituma hakatakse ja mis saama hakkab, kui ei hakata.


Selle asja juures on olemas ka teine pool. Nimelt niipea, kui avastatakse, et ma sellest või teisest keelest aru saan, kiputakse loomulikult sodiks rääkima. Lapsed vadistavad rõõmuga oma elust ja tegemistest, mida on lihtne ja tore kuulata. Ma üritan vältida ise küsimuste esitamist – ühel sünnipäeval küsisin tulevasest koolist jutustavatelt lastelt niisama jutujätkuks, et kuhu kooli siis minnakse ja lapse ema süüdistas mind pärast isiklike ja eraeluliste andmete lastelt väljapressimises, andmekaitseseaduse rikkumises ja sajas surmapatus veel - seega olen selle teemaga ettevaatlik. Aga mõned jutud on ka sellised, mida kohe kuidagi kuulda ei tahaks. Ei tahaks ilmselt teada ka vanemad, et lapsed neid jutte räägivad, sest neis kajab täpselt täiskasvanute sõnavara, hääletoon ja intonatsioon.
Aga nad räägivad.
„Üürnikud sittusid korteri ilgelt ära ja me sõidame nüüd Eesti, et sellele värdjaga arved klaarida“.
„Aga onu Paulil on uus armuke. On üks loll lehm ja kullakaevaja, ainult tisse oskab välgutada.“
Ei hakka teid rohkemate näidetega śokeerima, vast andsid needki mu mõtte täpsemalt edasi.

Ei erine siinkohal ka täiskasvanud – leidnud paar tundi vaba aega ja minu näol keelest aru saava ja enamasti ainult nõustuvalt kaasanoogutava vestluskaaslase, puistavad nad tihtipeale välja kõik, mis hetkel südant piinama juhtub. Võõrale olla ju kergem muret kurta, seda enam, kui saab minna ja tõenäoliselt mitte kunagi elus seda inimest enam kohata. Kellel on mure naabriga, kellel ülemusega – lollid, nõmedad ja vastikud teised - kellel tervisehädad jne jne jne. Et muuhulgas siis nagu omamoodi psühholoog olen ka.
Kuigi üritan iga päev 8 tunni jooksul kuuldud infotulva endast läbi lasta sellesse suuremat süüvimata, on siiski ka ette tulnud õhtuid, kui luban endale, et homme teesklen üleüldse kurti ja tumma. Et seda lubadust siis igal uuel hommikul jällegi murda, sest vastasel juhul poleks ju elu siin üldsegi nii põnev, kui seda on minul.

Monday, August 25, 2014

Ilus on olla




Täna tõusis päike vara, tegi ilma ilusaks... okei, tegelt on sombune ja vihmane, päikese asemel tõusin mina kell-kikerikii, aga ilus on sellegipoolest, sest minu pere on täna siin minuga koos.

Ja laev sõitis vahepeal natuke sinka-vonka, sest tüüris olid minu 5-aastane ja 7-aastane. A seda teised ei märganud ja me teistele ei räägi kah.

Sunday, August 24, 2014

On aeg

Vahelduseks sadadele ühekorra ka ainult kaks last - ilusasti täis maalitud, istume põrandal, vaatame multikat ja lobiseme niisama. Ja siis selgub, et vahepeal on ilmunud kolmas - väike jaapani tüdruk - leidnud laualt värvid, mida ma muidu masside eest nii hoolega peidan, loomulikult arvanud, et need on vesivärvid ja ainult tema jaoks sinna valmis pandud.

Issand, see oli nagu massimõrv!!!
Värvikarp servani vett täis, pooled värvid ära lahustunud ja voolavad üle serva, kandik ja pool lauda lainetab. Jaapani ema ja jaapani vanaema istuvad sealsamas ja kiidavad kogu asjale takka.

Lugesin kümneni ja siis veel kümneni ja siis veel kümneni ja siis vist veel... näoilmest vist said aru, et nüüd on midagi väga valesti ja vajusid murust madalamaks.

Ülejäänud aja elustasin ja tohterdasin oma värvikarpi, endal kahjupisar silmanurgas. Minu oma! Minu pärisosa!
Kellegil ei lase liiga teha!

Mis omakorda tähendab vist seda, et tagumine aeg on koju minna.


Saturday, August 23, 2014

Kisa ja lärm, helid ja hääled



Minult küsitakse tihti, et kuidas sa ometi saad selle kisa sees päevad läbi olla. Kisa on tõesti ja mitte vähe - on lapsed, on vanemad, on õhuhoki (te kujutate selle kilksumist ette ju küll, korrutage see nüüd 8 tunniga ka), on ergutuskisa ja hõiskamine õhuhoki ja muude automaatide juures, on telekas, on nutmine, naermine, rääkimine, karjumine...
Aga saan küll ja täitsa ilma probleemideta. Mul on nimelt selleks omad süsteemid. Siin. Kodus olen endiselt normaalne palun-ära-karju!-inimene, kui isegi tüdrukute jutuvada liiga hoo sisse võtab.

Nimelt hakkab kuulmine koostöös teadvusega eristama antud situatsioonis olulist ebaolulisest. Ehk siis seega ei tee ma tõepoolest märkama nö. tavalist lärmi, samas äratavad tähelepanu hoopis teised, tihtipeale üldisest foonist tükk maad vaiksemad hääled. Pallimere pallide tavalisest valjem sahin – järelikult keegi vehib seal sees aktiivselt jalgadega. Teatud kõlaga laksud – järelikult keegi viskab palli kellegile jõuga otsaette. Teatud kõlaga jalgade padin – järelikult keegi beebi jookseb mööda pallimere äärt. Üldiselt sellised helid, millest on ettenägelikkuse kordunud kogemuse põhjal midagi halba oodata ja panevad reageerima, et vältida veelgi suuremat lärmi. Jalgadevehkimine tähendab tavaliselt seda, et keegi saab pihta või lihtsalt pallid lendavad mööda põrandat laiali ja ma ei viitsi nii palju koristada. Jõuga pihta loopimine – kellegil on kohevarsti sinikas, sest nendega südamest visatuna pihta saada on väga valus. Beebi astub tavaliselt mõne sammu pärast äärest mööda ja sajab käkaskaela alla. Samas ei märka ma hästi lapse nuttu või jonnimist, sest teadvus on sisse kodeerinud, et sellega tegelevad vanemad. Samuti nagu ka mõnda suht ette-ennustatavat mürtsu – sest lapsed on oma vanemate vastutusel.
Või siis võib loomulikult olla ka see variant, et mingit süsteemi pole olemas, tegelikult olengi juba ametlikult kurdiks karjutud, sest iga soome laps, kelle maalingu lõpetan (ja te kujutate ette, kui lähedal ta seega mulle on), tavatseb röögata mulle otse kuulmekilesse: „ÄITIIIIII!!! TUUU KATTOMAAAAN!!!“

Aga ükspäev tungis mu maailma hoopis isevärki heli.

Tere, vabandage, aga teil on siin pomm,“ tervitas mind üks armas roosas kleidis lilleke, nii umbes aastat 5 vana.

Say what???

Sa, kallis lapsuke teeksid praegu, vabandust, püksid täis, kui näeksid, mis siin sellise üllitise peale nüüd ametlikult saama peaks hakkama. Sestap uurin enne natuke asja: „Miks sa nii arvad?“
Sest teil piiksub siin midagi.“
Kuulan ja tükk aega nagu polegi midagi, aga siis tuleb piiksumine kuuldele. Piisavalt vaikselt, et mitte segada, aga kui juba märgatud-kuuldud, siis piisavalt valjusti, et täiesti üle serva ajada. Nagu tilkuv kraan. Natuke potsatajakõrvadega ringiluusimist ja pahandusetekitaja on käes: jäätisemasin rendipinnal, uues Yo! Külmutatud Jogurt´i kohvikus. Terve kuuma suve on see loogikavastaselt võredega kaetult kinni olnud, nüüd pea sügises päeval vahepeal toimetati ja siis kaoti jälle. Ja nüüd see asi seal luku taga piiksub. Lakkamatult. Hulluksajavalt. Juba hakkavad ka esimesed täiskasvanud inimesed närviliseks minema. Uurin veel asja – polevat võimalik midagi teha, asi on mingil läbipesureźiimil, mida katkestada ei tohi.
Nii ta siis piiksub veel mitu reisi, mina muudkui kuulan reisijate kaebusi, vabandan ette ja taha, üritan ise kuidagi mõistuse juurde jääda ja samas saan muidu nii ilusa roosa kohviku peale üha kurjemaks.
Järgmisel päeval seisab mu ees ähvardava olemisega silmnähtavalt ärritunud üks issi – pea 2 meetrit pikk ja teist samapalju lai. Saan aru, et vabandusega me-ei-saa-midagi-teha pole mõtet siin isegi mitte üritada. Tõstan pool laeva kõrvade peale, leidub võti ja on ka nupp, millest piiksumine lõpetada... ainult, et lõpetab ta selle ainult 10 minutiks, siis hakkab piiksumine uuesti ja on vaja uuesti nuppu vajutada. Nii ma siis vajutan, iga 10 minuti pärast 2 järgmist päeva järjest ja urisen igaühe peale, kes tahab minult võtit ära võtta. Kuniks siis ükspäev ilmuvad asjaosalised tagasi ja nõiuvad piiksumise ära. Paar järgmist päeva lähevad rahus ja vaikuses ja siis on Yo!-inimesed tagasi ja piiksumine ka tagasi.

Jäätisekohvik jälle, raisk!! Tehku see asi lahti või pangu kinni, aga mul on, kurat, kõrini teiste pärast sõimata saada,“ selline oli mu sõnum, ehk küll veidi viisakamas sõnastuses.

Ja ennäe, lahti nad lõpuks tegidki - täna, suve lõpus, kogu päeva ja tegelikult ka vist kogu suve absoluutselt kõige rahvavaesema reisi ajal. Ühe reisi ajal. Järgmistel oli võre taas ees. Väiksem topsik jäätist maksab 4.50 ja suurem 7.90, hinna sees 2 lisandit peale, veel saab lisandeid juurde olenevalt lisandist igat 50 või 90 lisasendi eest. Ma pole nendega peale piiksuaktsiooni veel väga soovinud sõbraks saada, aga teie kindlasti saate, eriti kui tulete paljude lastega ja rahakott puuga seljas.


Thursday, August 21, 2014

Kalevipojad


Et täna on reede õhtu, siis ei saa siin loomulikult üle ega ümber kalevipoegadest aka küprokitest aka eesti ehitajatest Soomes. Ja seda sõna otseses mõttes. Ja kui üle ega ümber ei saa, siis astume neile peale ja täiesti tõsiselt räägin praegu kusjuures. Esimene kord, kui see juhtus, kiljusin nii, et laev kajas. Mul oli kombeks oma kajutist selg ees välja lennata... ja siis on sul järsku jala all inimkeha. Hiljem selgus, et just minu kajuti ukse taga on väike nurgake, kus eriti mõnus end põrandale lapiti visata. Keha muideks ei viitsinud selle peale oimugi liigutada, vabandasin ette ja taha, aga tundus, et tema jaoks oli tegu täiesti normaalse asjaga, mida ikka aeg-ajalt ette tuleb.

Esimesed korrad ma olin ikka vapustatud. Reede õhtul viimased reisid sealt siia ja pühapäeva õhtul vastupidises suunas on koridorid kolmveerandi jagu kitsamad, sest kõik seinaääred on lamavaid noori mehi täis. Kümneid, võibolla isegi sadu. Põrandad on vaipkattega kaetud, ajab asja ära küll. Poola rekkameestel on tööandja poolt talongid, nad söövad kohvikus, magavad kajutites. Kalevipoegadel seda luksust pole, nad lihtsalt üritavad selle aja võimalikult passiivselt mööda saada, enamasti magavad või siis lihtsalt on, poolsurnud näod peas. Neid ei huvita keski ega miski, mis laevas toimub. Mõni saab ehk jalad alla siis, kui kuulutatakse, et alkomüük lõppeb 15 minuti pärast, ja tuigerdab hädiselt poe poole. Ja pühapäeviti on nad tavaliselt veel hullemas seisus, sest nädalavahetusel kodus on vaja ju sõpradega ka peod ära pidada.

Nii ongi, harju ära“, itsitasid kogenumad kolleegid.
Eks pikapeale harjubki. Saad teada, et parasjagu on reede või pühapäev, astud neist üle või siis mõnikord ka peale ja ongi nii. Sundseisus, surmväsinud, põrandal nagu kilukarbis reas. Nagu sõjapõgenikud. Või pigem – orjad. Kes nad ju tegelikult ongi. Ja seda pilti siin korduvalt nähes ei imesta ma sugugi, et mõni neist aeg-ajalt üle parda hüppab või muudmoodi segi keerab, nagu seda mõnikord uudistest kuulda on. 
Teine asi on nö. eliitkalevipojad, kes oma pere ka suutnud teisele poole kaasa kolida. Või nad siis ise vähemalt arvavad, et on miskitpoolest ülemad, kui kõik ülejäänud rahvas. Nemad on seal, kus keeb elu ja paistavad silma erakordse tropp-lusega. Ma ei imesta, et nende maine nö. kodueestlaste seas on nii kehv, sest no nad ausalt teevad ise kõike, et see nii oleks. Ja jube paha tunne on ja piinlik, kui sul on palju igasugu muudest rahvustest väga toredaid ja väga viisakaid inimesi ümber, kes vaatavad, kuidas selle keskel pead sa puid ja maid jagama omas emakeeles oma kaasmaalasega, kes on otsustanud lihtsalt tropp olla.

Üks väga tüüpiline näide.
Hoolimata siltidest, et toiduga lastealale ei tulda, leian lajatatud täislastis kandiku põrandal keset kogu kõike. Keset lastemöllu loksub topsis kuum kohv ja rasvastest friikatest näpujälgi juba kõik kohad täis. Kalevipoeg ja ta pere istub põrandal, ringis ümber kandiku ja naudib oma einet. Kohvik on kõrval, seesama, kust ta oma söögid ostis.
Sekkun viisakalt.
„A seal pole vabu kohti.“
Kiire pilk tuvastab, et kolmandik laudu on tühjad.
„A kui me lähme sinna, siis lapsed on omapead, teie ju siin lapsi ei hoia“, ja näitab mulle vastavat silti seina peal.
Vot seda silti sa eksju näed, aga seda, mis toiduga keelab tulla ja sulle otsaette lajatas, seda onju ei näinud.
„Ei hoia, lapsed võtate kaasa, sööte ära ja siis tulete tagasi.“
„Eino täitsa ülbeks siin läinud, peab ikka Tallinkisse kirjutama.“
Kirjuta. Ilmselt saad ka vastuse – veel kord reeglid kirjalikult üle korratuna. Või siis on mul vaba voli taolistel juhtudel ka turvamehega koos asi kiirelt ära korraldada. Õiendamine jätkub, aga otsustan esialgu oma jõududega hakkama saada. Küsin lähedalasuvast lauast, kas nad on lõpetanud, koristan nende asjad ja viin kalevipoja kandiku otsustavalt sinna.
„Palun, ma leidsin teile vaba laua.“
Räusates kamandab ta oma perekonna söögile järgi, mina toimetan oma asju edasi.... ja järgmisel pööramisel istub kalevipoeg omal endisel kohal tagasi, friikatekauss diivani peal, näpib ise ja söödab möödatuiskavatele lastele, endal kirjeldamatult võidurõõmus nägu peas - noh, ja mida sa, plika, nüüd peale hakkad, võin ikka küll kõike, kui tahan ja sina siin ei piiksu!!
Turvamees jääb minust kutsumata, sest jube naljakas hakkab. Mida sa siukse suure titega ikka teed – no las siis saab oma tähetunni kätte, jumala pärast, ilmselt see ongi üks üle väga-väga pika aja. Kuni ta aga isalõvi kombel uhkelt ringi patseerib - sai ju nö. teenindavale personalile oma koha kätte näidatud - ja kogu muud rahvast ülevalt alla vaatab nagu kuuluks talle mitte ainult kogu see laev vaid ka veel kolmandik planeedist Maa, ei tea ta, mida tema oma laps mulle samal ajal jutustab. Ja jutustab tema nimelt seda, et issi oli Soomes tööl, aga talle ei makstud palka ja siis neid tõsteti korterist välja ja siis issi veel kakles kellegiga purjus peaga ja lasti üldse töölt lahti ja sellepärast sõidavadki Eestisse tagasi, vanaema juurde, ehk ta laseb enda juures elada, sest kodu neil ju enam pole ja raha ka üldse ei ole ja üleüldse ei tea, mis nüüd edasi saab.
Dot-komm.

Ja kolmas asi on eliitkalevipoegade naised, a las nad jäävad. Teame me ju kõik neid.

Aga siis ma mõtlen – alles meil oli laulupidu ja tantsupidu ja kõik oma Eesti üle nii uhked.
Aga mis maa see on, mis oma inimestega nii teeb?


Kuidas minust valevorst sai


Mõnikord lihtsalt juhtub nii. Kogemata. Olude sunnil. Palun vabandust.

Päeva esimene reis.
„Kas te lastele palle ei jagagi?“ kõlab nõudlik venekeelne küsimus.
„Eeee...milliseid palle?“
„Palle! Õhupalle! No neid pulga otsas.“
„Aaaa... ei, meie ei jaga.“
"Kuidas ei jaga?? Kõik jagavad! Ja nüüd siis selline suur ja võimas firma nagu SuperStar äkki ei jaga...“
SuperStar on muidugi küll ainult laeva nimi, aga naisterahvas seisab mu vastas, käed puusas ja koletige nägu peas – kes olen mina, et seda siinkohal täpsustama hakkaks.
„Ja nagu kunagi pole jaganud ka vä??“
Okei, sa lihtsalt tahad kakelda. A mina ei viitsi, mul on veel pikk päev koos teiste sinusugustega ees. Ja nii sünnibki päeva esimene vale:
„Oleme, aga need läksid laste käes enamasti ruttu pauguga katki ja väiksemad lapsed ehmatasid. Aga kui te järgmine kord sõidate, siis ehk on.“
Kuna ka ta enda laps on nö. väike, siis see on tädi jaoks ilmselt loogiline põhjendus. Ja sõita ta tundub et kavatseb ka veel, seega kaklus jääb ära ja rahu saabub maa peale.


Päeva viimane reis.
Minu paberite järgi on pardal kaks alla 200 lapse, aga kuna minu paberid on paaripäevataguse seisuga, siis on neid tõenäoliselt kogunenud veelgi rohkem. Mis on tõesti ka meie jaoks palju – suur reis, nagu me siin neid rahvarohkeimaid nimetame. Enam ei ole tõesti ruumi ei istuda ega ka mitte astuda. Üks emme torkab rahvamassis eriti mornina silma. Kui siis üks põnn kastiautoga tal veel kogemata üle varba vurab, siis lendab kork pauguga pealt nagu śampanjapudelil:
„Kuidas see on võimalik, et teil nii väike ja hädine lastenurk on?? Ise muudkui reklaamite, et lapsed-tasuta-kaasa-lapsed-tasuta-kaasa, aga panna pole neid kuskile. No vaadake, mis siin toimub!! On see normaalne, et kõik siin niimoodi üksteise otsas on?! Kindlasti on vaja vähemalt kaks korda nii suurt – te saate sellest ise ka ju aru!“

Tegelikult on lasteala ikka täitsa suur lahmakas ja muidugi on laevas neid kohti küll ja veel, kus mujal ka mõnusalt aega veeta, ka koos lastega. Enamgi - olen mõtelnud, et mina reisijana - kui ma just kogu laevas üks ja ainuke reisija ei oleks - hoiaksin sellest kohast hoolega eemale ja usun täitsa, et minu lapsed ka. Ja kui ta nii väike ja hädine on – ehk sa siis proovid näiteks seda peale reisi ise koristada? Ütlen ette, et laevalt maha sa sel juhul selle tunniajase seisuaja jooksul ei jõuaks ja loksuks järgmise reisi ka kaasa - koristab seda peale igat reisi vähemalt 2 inimest. Aga jällegi, kes olen mina ja kakelda ka enam ei viitsi – mul on pikk päev koos teiste sinusugustega selja taga - ja saan aru. Ja nii sünnib päeva teine vale:
„Jah, kohati on asi suvel päris hull, oleme mõtelnud küll ja ehk järgmiseks suveks isegi saab.“
Tädi puhiseb oma nina alla veel midagi, aga suurem pinge on maas ja mõne aja pärast tuleb isegi naeratus.

Ehk siis, kallid kolleegid ja reederid-suurte-otsuste-tegijad: järgmiseks suveks paluks pallid ja pool laeva lastealaks, sest üks väike valevorst siin lubas klientidele nii.


Wednesday, August 20, 2014

Eesti taas-sünnipäev


Täna absoluutselt ebapatriootiliselt elik Marabou śokolaad soolalagritsa krõpsudega, mis on oma soolase-magusa maitsekoosluses niivõrd veider, et sõltuvus on vältimatu.

Ilusat pidupäeva, Eesti!


Monday, August 18, 2014

Sügisepoole


"Täna on sitaks suured lained", teatas mulle täna üks silma järgi nii umbes 5-aastane kalevipoja poeg, kui laev laineharjalt külg ees alla vajus ja ta seetõttu toolilt maha valgus. Hoolimata mittevanusekohasest sõnastusest oli tal õigus - laevad hakkavad kõikuma ja sügis kätte jõudma. Ja śokolaadi tahaks.


Friday, August 15, 2014

Maailma sees tagasi


Seni, kuni mina kodus kolisin ja muud möllasin, käis elu maailma sees omasoodu edasi. Nüüd ma siin tagasi ja seiklus jätkub.

Ehk siis tänane päev.

Kui ma oma värvid ja pintslid kapist välja kraamin, siis on tavaline, et lastest on ring ümber ja arvatakse vaimustusega, et nüüd saavad nemad pintseldada. Vanemad muideks arvavad tihtipeale sedasama. Mille üle ma natuke imestan - kui sageli sa isegi oma ühele lapsele oma kodus maalimist organiseerid? Vaibad ja heledad diivanid ju, kesse viitsib pärast koristada jne jne. Seda enam oleks nagu naiivne arvata, et masskasutusega kohas jagatakse 30-300-le lapsele värvid kätte ja korraldatakse 4 korda päevas 2-tunnine kunstitund, vahepealse vähem-kui-tunniajase koristusajaga. Aga noh, vaba maa, vabad arvamused. Minu asi on need vaid ümber lükata.
Ehk siis värvid välja ja armas väike tüdrukuke kõrval rõõmustab:
"Oi, me hakkame värvima!"
"Teie ei hakka, mina hakkan. Võid istuda sinna laua taha, ma tulen ja joonistan sulle pildi käe peale."
"Okei."
Natukese aja pärast on ta tagasi. "Aga kust ma maalimiseks pintsleid saan?"
Hmmm... 
"Sul polegi pintsleid vaja, minul on vaja ja mul on need olemas. Mine istu laua taha, ma kohe panen asjad valmis ja tulen."
"Okei."
Minuti pärast taas sama nägu ja sama hääleke: "A mul ei ole paberit, mille peale ma maalin?"
No kuule, kolmas kord, päriselt ve??? Või siis äkki ongi kõrvakuulmisega mingid probleemid? Igaks juhuks kordan sama jutu hääästi selgesti ja häääästi valjusti veel kord üle.
"Okei."
Saan oma asjad sätitud ja... laua taga istub kolm armsat väikest tüdrukut. Nagu koopiamasinast tulnud ja täpselt ühesugused riided seljas. Selgus, et tegu identsete kolmikutega, kes tegelikult kõik eraldi ja järgemööda mu jutul olid käinud.


Järgmise reisi alguses on jälle põhjust end veidralt tunda - mul kandik värvidega on üleüldse kadunud. Et mitte iga vaheaeg kappi pakkida, on mul neile oma peidukoht - madal aknalaud kõrge diivaniseljatoe taga, kuhu lapsed tavaliselt ei satu ja keegi ei märka. Sinna sai nad tund tagasi pandud, aga mida pole, seda pole. Tuustin läbi kõik võimalikud aknalauad, siis ka kapi ja üleüldse kogu ümbruse. Pole.
Üks jaapanlanna märkab mu nõutust: "Are you looking for something?"
"Yes, my painting stuff."
"Oh.... I think I put it there."
Mis selgus - kui tavaliselt üsna süüdimatult lagastatakse, siis vastupidiselt üks korralik kodanik idamaalt leidis peidukast kandiku värvide ja pintslitega ja tassis selle kohusetundlikult kohvikusse mustade nõude stand´i otsa. Kandiku värvide ja pintslitega! Nuta või naera. Hea, et see mu töövahenditega veel seal üleüldse alles oli ja mitte veel mõne abivalmis reisija poolt prügikasti sokutatud.


Viimane reis - laupäevase graafikuvahetusega tund tavapärasest hiljem ja ka kogu päeva viimane. Mis tähendab tavaliselt väga palju rahvast ja tunni võrra rohkem väsinumaid lapsi. Kes isegi ei jonni, vaid leiavad väsimuse väljendamiseks tavaliselt mingi muu väljundi. Näiteks arvas üks väike soome poiss, et ta on arvuti ja kommenteeris konstantselt oma tegevusi monotoonse häälega:
"Tietokone istuu. Tietokone seisoo. Tietokone....".
Hiljem ta ilmselt tüdines täpsustustest ja korrutas ainult robotihäälega: "Tietokone. Tietokone. Tietokone. Tie..."
Kaks tundi järjest. 
Mul see kumiseb peas ilmselt veel kaks päeva järjest. 


Kompenseerimaks väsinud lapsi on neil laupäevastel viimastel mingi kummalise loogika järgi tavaliselt ülimalt lahedad ja eluterved vanemad.
"Kuulge, kas teil muumi-multikaid ka on?" uurib üks mõmmikaru välimusega pea kahemeetrine issi, endal alla-aastane beebi vankriga kõrval.
"Ei ole kahjuks. Hirmsasti tahaks muumisid vaadata, jah?" viskan omastarust nalja.
"Vaataks jah hea meelega, muumid on toredad," on mehel täitsa tõsine mure.
Tegelikult pole midagi imestada - ka üks briti teadlaste poolt tehtud uurimus näitas, et teletupsude kõige suurem ja tänuväärsem vaatajaskond koosneb keskealistest ärimeestest. Lihtne ja selge stoori, mõtlema ei pea ja kõike korratakse kaks korda üle.
Teine issi tuleb uurima, kas tema ka koos tütrega oma põsele mingi pildi saaks.
"Kas te mu naist oskate joonistada?"
"Printsessi? Loomulikult," lõõbin kaasa.
Siis ilmub kohale ka naine.
"Tead, ma tahtsin sinu pilti, aga ta ei oska konnasid joonistada."
Ja itsitavad mõlemad.
"Ja ma jälle mõtlesin, et laseks sinu joonistada, aga Shrekki ta ka vist ei oska," annab naine täie rauaga vastu.
Ja itsitavad jälle.
"Aga mulle ehk mingi lill," arvab naine.
"Jah, sinu lill, kaktus," pakub mees. "A mis, kaktus ju ka õitseb. Üks kord aastas. Nagu sinagi."
Ja jälle mõlemad kõkutavad naerda.
My kind of people, mõnus on nendega.

Reisi lõpus ilmub mõmmi-issi jälle silmapiiri.

"Suur aitähh teile, me esimest korda lapsega reisisime ja siin oli nii tore."
Päriselt??? Reaalsuses sa ju tegelikult istusid hilisõhtul kaks tundi, pooleaastane imik süles, maailma ühes lärmakaimas kohas, kus möllasid arutult poolsada üleväsinud last ja ei saanud isegi oma muumimultikat.
Aga vot...

Süda läheb soojaks. See maailma kohati kõige hullumeelsem koht siin kogu nende inimestega on ühtlasi ka maailma toredaim.
See on minu viimane kaksnädal siin.
Ja oh Tietokone, kuidas ma kõigest sellest hakkan puudust tundma!


Monday, July 28, 2014

Must on uus must


Viimasel reisil tuvastan, et töökoht on kuskile mujale paigutunud ja kohapeal möllavad, möirgavad ja laamendavad tumemustad tegelased. Ma ei kujuta ette, kust nii tumeda nahavärviga inimesed originaalis pärit võivad olla. Somaaliast? Kõik põhjamaine valgem rahvas istub nurgas ja hoiab oma lapsi hirmunult süles, et huilgavale suguharule mitte ette jääda.
Lõin kiirelt korra majja, tumemustad tassisid kambakesi mööbli koridoride pealt oma kohale tagasi ja võtsid paar tooni vaiksemaks. Veidi kummaline tunne oli küll, sest kokku neid oli vist igas vanuses ja igas värvitoonis tumepruunist tumemustani ca 35 tükki, silmavalged ja hambad ainult välkumas. Kogu selle seltskonna peale oli näha 5 samasugust tumemusta emmet, st. igaüks nendest lastest kutsus kedagi emmeks. Jumalikult ilusad naised muideks ja lapsed ise ka nagu ajakirjast. Hiljem selgus, et kui aeg-ajalt röögatada, siis said neist metslastest väga lahedad tegelased, võõpasin nende tumepruunid näod kõik ämblikmeesteks ja hellõukitideks ja möllasime koos korralikult. Ma olin hiiglama popp, külla kutsuti ka, ma igaks juhuks ei hakanud täpsustama, et kuhu siis. Vaieldamatult üks lõbusamaid reise seni, jättes siinjuures mainimata, et laev peale seda natuke keemilist puhastust vajaks ja mina ühte pitsi konjakit.


Sunday, July 27, 2014

Kuumus


Kui su 2-aastane oksendab põranda täis, siis on see sellepärast, et "teil siin laevas on nii külm!!" (st. ca 19 kraadi), ja sugugi mitte sellepärast, et sa selle 2-aastasega vahetult enne laeva tulemist pikki tunde mööda 40-kraadises suvekuumuses ägavat vanalinna jalutasid.

Friday, July 25, 2014

Maalilaager merel


Juhuslikult läks siis nii, et veedan üle iga kahe nädala kaks nädalat Eesti-Soome laeval joonistades. Seda omal algatusel, kuna leidsin kapist värvid ja otsustasin kasutada maksimaalselt aega ja võimalust end proovile panna. Ma väga ei mäleta, et oleksin peale kooliaega üleüldse midagi väga joonistanud, aga kunagi ju ei tea, mida, millal ja mis olukorras veel kunagi elus vaja võib minna. Seega lihtsalt hakkasin kuskilt otsast pihta ja kaks nädalat järjest, iga päev ca kaheksa tundi. Ka järjest ja tavaliselt pika järjekorraga. Igal õhtul arvan, et olen kuulnud-näinud-teinud juba kõike, kuid iga uus päev toob uued üllatused ja uued väljakutsed. Tänane väljakutse oli näiteks joonistada ühele emale käe peale kass, kusjuures tahtis ta seda nii, et tal endal oleks mugav vaadata, mitte teistel. Seega - et mitte paikneda tal seljas ja joonistada üle õla, maalisin kassi enda poolt pea alaspidi. Polnudki nii keeruline, kui ma alguses arvasin.

Mõningad meeldejäävamad seigad selle kõige juures.

Algatuseks lapsevanemad – sellega on täitsa eriteema. Et siis saab lasta teha näomaalinguid käe peale (nagu nad siin seda nimetavad, klassikaliste näomaalingute tegemisest loobusin, kui nägin tulemust uuesti kojusõidul peale päevast linna peal kolamist), millist iganes hing ihaldab ja raha maksma ka ei pea. Tavaliselt on taolistel tegelastel näidised valikus ette anda ja laste meelelahutused enivei kallid, seega saan aru, kui nüüd sellist varianti kuuldes lähevad lapsevanema silmad punni, kõnevõime mõneks ajaks kaob ja aju täitsa teistpidi tööle hakkab. Ja siis hakkab tulema asju.

"Lase joonistada kalad, sa oled ju Kalade tähtkujus!!"
"Oh, tee tead see ying-yang'i märk!"
"Vaata, kuule, see karvane lind oleks lahe, sealt Star Wars'i filmist, ma'i mäleta ta nime praegu..."

See, et lapsel, kelle käe peale ma neid asju peaksin maalima, ei ole suurt aimu, misaasi see vanema poolt soovitu on, midamoodi välja näeb ja millist diibimat tähendust kannab, veel vähem on tal soovi just seda enda käe peale saada, see neid kuigivõrd ei morjenda. 

"Tahan punast autot ja et tal oleks roosad rattad."
Ja kohe tuleb kõrvalt ema protest: "Mis mõttes roosad rattad, ühelgi autol pole roosasid rattaid!"
"Ma võin küll joonistada roosade ratastega punase auto," pakun tagasihoidlikult.
"Mitte selles pole asi! Autol ei käi roosad rattad!"
"Aga ma TAHAN roosade ratastega!"
"Kui sa siin niisama lollitad, siis ei saa üldse. Tõuse püsti ja lähme minema!"

Ja kättpidi see emme oma lapse minema tariski, ei saanud too isegi autot ilma ratasteta.

Või vastupidi - emme ja issi toovad kahe vahel kohale vastupunniva lapse ja hoiavad ta kätt kinni, kuni pilt saab tehtud, sest nii on vanemate tahe. "Ähh, tasuta saab ju", ütlevad nad.

Ühel päeval läks nii: emme üksi tassis kohale juba väga vastumeelselt meelestatud suht imikueas tegelase ja nõudis talle südameid käe peale. „Talle vist ei meeldi, ehk pole siis vägisi vaja,“ julgesin röökivale, elu eest rapsivale ja silda viskavale titale pilku visates arvamust avaldada. „Pole midagi, talle tegelikult meeldib, talle on neid varemgi tehtud. Aita mind, hoia sa teda teiselt poolt kinni!“, ähkis higine ema.
Mina vä?? Nagu päriselt vä??? Varemgi – mitu inimest teda siis kinni on hoidnud??
Tõmbasin kähku titale pintsliga kaks kriipsu, mille peale röök läks veel valjemaks. Õnneks tuli selle peale ka emmel nats oidu pähe tagasi: „Okei, täna vist tõesti õnnestu, nii kahju...“.

„Palun joonista mulle kastiauto,“ ütles järgmine väike armas poiss.
„Mis kastiauto, sulle meeldib ju see mainkräfti lammas!! Sa oled ikka rumal küll, kui lased nüüd mingi kastiauto joonistada!“ sekkus kohe sõjakas emme kõrvalt.
Tead sa ise oled üks rumal mainkräfti lammas – piiksusin veel titasituatsioonist häirituna siis juba suht ebaviisakalt, aga vähemalt oma hetkearvamust ausalt sõnastades. Mõttes muidugi.

Lastega on vahvam ja kergem, kui neile sõna antakse. Enamasti õnneks antakse. Ja enamasti on neil ka üsna selge nägemus asjast olemas. Printsessid ja draakonid, lilled ja liblikad ja päikesed. Kalad ja laevad. Hobused ja üleüldse kõiksugu muud loomad-linnud. Põnevamal juhul siis ka liigilise täpsusega. Haikala, nahkhiir, delfiin, merikotkas, kajakas, öökull, merihobu ja merihobuke (see siis see pisike ujuv armas krevetimoodi olevus), gorilla (mitte lihtsalt ahv eksju), kakaduu (aga mitte papagoi), alligaator (aga mitte krokodill). Skorpion ja siil – neid on üllatusena siiani soovitud vaid üks kord. Lemmik siinjuures üks väike veel piiratud sõnavaraga soome poiss, kes ütles ainult: „Aasi“. Nagu ka minu soome sõnavara võib järsku osutuda piiratuks, mõtlesin paaniliselt: oli see eesel või polnud see eesel. Mu mõttelagedat nägu nähes selgitas poiss: „hevonen, seisoo.“ No selvä juttu, eesel see on. Teine tore tüdruk oli otsapidi seotud oma pere harrastuse koerte tõuaretusega ja tahtis koera sellist tõugu, millest ma polnud kuulnudki. Jutu käigus selgus, et see oli üks nendest taskukoerte liikidest, keda riidesse pannakse ja kaenlas kantakse. Õnneks oli ta nõus ka kuldse retriiveriga, mille väljanägemisega ma rohkem kursis olin. Teisel koeraarmastajal jooksis võimaluste rohkusest juhe raginal rulli: „Joonista mulle koer. Ei, hundikoer. Ei, tegelt hundikoera kutsikas. Ja emane!“
See, et emane, seda peab muidugi olema näost näha eksju??

Suurt kasu on sellest, kui oled näinud ära kõik multikad ja oled kursis kõige muu hetkel lastemaailmas lained löövaga ja tead neid tegelasi une pealt. Spiderman, Superman, Batman ja kõik muud man´id ohvkoors. Ninjakilpkonnad. Kõik muumid ja muumitaolised. Piknemäkviinid, hellõukitid, kõike värvi ja kuju angriböördsid (kusjuures mulle oli üllatus see, et lisaks kujule ja värvile on neil kõigil muideks ka oma nimed olemas), Elsa ja Anna (lumekuningannast). Viimasega seoses avastas üks koolipoolik, et vahva oleks lasta see joonistada hoopis jala peale ja põhimõttel monkey-see-monkey-do veetsin ma tol päeval edaspidised 1,5 tundi järjest ka kõigile teistele kümneid Elsasid sääre peale joonistades. Hätta olen siiani jäänud vaid tegelasega nimega Dusty, kelle hilisem guugliotsing identifitseeris kui oranzi värvi multikalennuki.

Tiinekate lemmikud on loomulikult luukered, ämblikud, ponid, noolega läbistatud südamed, ükssarvikud, mõni tahab näiteks coca-cola purki või siis lihtsalt „midagi cool´i“. Selleks puhuks on mul varuks muuhulgas öine New York´i skyline, kaasa arvatud Lady Liberty ja Hudson´i jõelt peegelduvad kõrghoonete tuled. Esimene tiinekas, kellele selle joonistasin, istus kuni reisi lõpuni paigal ja ainult imetles oma kätt. Ei erine ka täiskasvanud – nii mõnigi kord tuleb peale last järjekorda ka emme ja tahab häbelikult näiteks randmele liiliaõit või orhideed. Selle peale virutab silme ette mingi uue flashback-pildimälu, mis kuskilt järsku on mulle pähe juurde arenenud ja seal tekkinud kujutise järgi tuleb liiliaõis millimeetrise täpsusega tolmukateni välja. Sama asi võib samas ka vembu mängida – orhideed soovinud emme pidas ilmselgelt silmas ühte õit, mina aga olin just nats aega varem vaadanud kellegi facebook´i fotot oma arutult õitsevast orhideest-potilillest aknalaual ja just selle see emme oma randmele saigi. Koos poti ja aknalauaga.

Mõned laste selged ja põnevad soovid veel, mis on meelde jäänud. Näiteks sipelgate paraad – sai, esimesel sipelgal lipp ka uhkelt käes. Üks vene poiss, kes tahtis, et joonistaksin talle käe peale pastaka. Ja kohe järgi tema vend, kes soovis pintslit.
Üks soome poiss, kes jälle minu äkilise soome keele lühise peale joonistas ise paberile ette – kast täppidega. Paraku ei saanud ma sellest targemaks, arutasime ühe lähedalseisva issiga, kas võiks tegu olla mingit sorti seibi või kinnitusdetailiga. Selgus tuli siis, kui vaene laps oli end pea sodiks seletanud ja juba valmis loobuma – täppidega kast pidi kujutama täringut.
Tänane jaapani tüdruk, kelle sooviks oli "diamond ring".
Ja muidugi minu senine absoluutne lemmik – mõningate puuduvate hammastega vene rahvusest koolipoolik, kes susistas: „pilasoksssiskoi.“
Say what???
Issi tuli appi: „Pirozok s sosiskoi.“
„Daaa!“ rõõmustas koolipoolik.
„Patamusto eta maja ljubimaja eda“.
Okei. No mis passid, maali siis lapsele käe peale viineripirukas! Flashback hakkas tööle, laps sai käe peale Statoili hot dog´i (kui lihtsalt pirukas, siis kust sa tead, et see just viineripirukas on eksju) ja oli õnnelik.

Noh ja ühe päeva siis joonistasin terve päev kõigile olenemata vanusest, soost, rahvusest või nahavärvist põsele saksa lippe. Jalka MM-i võitsid, sellepärast.

Kõige selle juurde käivad muidugi rahva pidevad arutelud minu nö. akadeemilise kunstihariduse kohta ja vaidlused, et no pole võimalik, et pole. Tegelikult ka ei ole. Viimasel ajal ma väga vaielda ei viitsi ja ütlen, et no olen jah nats joonistamist õppinud. Siis on rahvas rahul. Väga ei valeta, nüüdseks juba ju olengi - siinsamas, kogu selle suve kokku 5,5 nädala jooksul - iga päev 8 tundi puhast praktikat. Ning olen hiiglama õnnelik, et selline võimalus mulle kogemata sülle kukkus. Sest täna ütles mulle üks naine (peale jälle teemaarendust, et ei, ma ausõna pole kunstikoolis käinud): „Teil on fantastiline looduslik anne, te peaksite seda veel edasi arendama. Te peaksite lasteraamatuid illustreerima!“ Kuna tal oli kolm imeilusat last ja ta ise meenutas mulle nii väga mu kallist sõbrannat, keda ma pole kaua-kaua näinud, siis mõtlen – ehk on tal õigus :-D.